Vähem hala, rohkem möla.

Vaadates facebookis ja bloggeris ja igasugustes muudes suhtlusportaalides ringi, paistab selgelt silma igaühe soov kas eristuda massist või sarnaneda teistega. Jah, ka mina, kes ma siin teisi arvustan, ei erine sellest hulgast. Tahaks ka ju olla eriline, silmapaistev, vaimukas ja mida iganes. Eks me võime üritada, enamasti lõppkokkuvõttes oleme kõik ikkagi samal tasandil. Eriline, irooniline ja otsekohene olemine ongi tänapäeva uus mood. Kuna paljud juba on selle suuna valinud, siis mis seal enam ikka vahet on, lõpuks on nad siiski teistega sarnased läbi oma soovi eristuda. Facebooki kontot ju ära ei kustuta, blogis ikka kirjutan oma bullshit'i edasi.
Toanaabriga siin just ükspäev mõtlesime, et mis näiteks vanemad teeksid, kui ma hoopis saadaksin neile postiga kirju, mitte ei helistaks või ei räägiks msnis? Käiksin ostaksin kirjatarbeid, kirjutaksin siin paar A4 oma tegemistest ja jääksin vastukirja ootama? Oleks ju veider.
Aga ega ei kurdaks ka, palju mugavam on ju Internetis terve maailma ees oma asju ajada ja see suur edevus ajab iseennast oma tegemistest kõigile kuulutama. Äkki kuskil keegi loeb, märkab, osutab tähelepanu või mis kõige olulisem: peab sind ägedaaaaaaaaks! Kui tahaks ainult privaatselt oma lugusid jutustada, peab päevikut pidama.
Ma olen ka mingi mõttetu edevusehunnik, aga no kelle jaoks ma näiteks teen oma fotosid, avaldan arvamust ja inspireerivaid elemente, kui mitte oma sõprade-tuttavate jaoks? Kurat, mis ma neist üksi ikka vaatan ja oma mõtteid mõtlen (kui just üksindust ei armastaks, aga ma tahaks küll pigem ikka seltskonda ja kellegagi rääkida). Seetõttu käimegi facebookis ja mujal juramas. Tähelepanuhimu käsikäes suhtlusvajadusega. Või on ka neid, kes käivad niisama inimesi stalkimas. Kaasa arvatud mina. Ja ärge eitage, et ise ka ringi ei nuhi.

Sai piisavalt möla? :D